Egiptus – turvaline reisisiht või ohtlikult radikaliseerunud islamiriik?

Palvetaja mošees
Hurghada nn.vanalinn ehk El-Dahar
Egiptuse tuludes on turismisektor mänginud väga olulist rolli. Hiilgeaegadel vahemikus 2004-2009 ehk enne Araabia kevade algust teenis valdkond riigile tulu 19% ulatuses kogu tulubaasist. Tuneesiast alanud pöördelised sündmused piirkonnas, diktaator Mubaraki kukutamine ja Tahriri väljaku verised sündmused hirmutasid turistid ära ja juba 2011. aastal oli turismisektori osakaal vaevu 15%.  Umbes sinnapaika on see jäänud tänase päevani. Protsentides pole kukkumine just suur, kuid 15 miljoni kahvanäo asemel külastab seda maailma kultuuri ühte hällidest nüüd vaid vaevu 10. Käesoleval 2015. aastal võib langus isegi jätkuda, kuna rubla nõrgenemise tõttu on riigis oluliselt vähem jõukaid venelasi ja see hakkab ka silma. Peamised turistilõksud on tühjad, parklates on vaid üksikud bussid, järjekordi ei ole ja niigi agressiivsed müügimehed on pealetükkivamad ja närvilisemad kui kunagi varem. Turistina on muidugi meeldiv kulgeda kiirelt ja privaatselt, kuid mõeldes kõigile sügavamalt, on Egiptusest siiralt kahju.

Kogu islamimaailma on raputamas või juba raputanud väga verised ja pöördumatud sündmused. Kui1960.aastatel oli kasvõi Afganistan või Pakistan liikumas liberaliseerimise teed ja tolleaegsed videod näiteks Kabuli ööelust ei erinenud palju Pariisis toimunust, siis edasist ajalugu teame hästi. Tänaseks on mõlemad näiteks toodud riigid langenud kaosesse ja paremuse poole liikumist pole näha. Ilmalikkust rõhutanud Türgi kaldub peale Euroopa Liidult korvi saamist üha enam taastama islamistlikke ilminguid – taas on lubatud naiste pearätid ametiasutustes, suurendatud on islamistlike riigipühade hulka ja taastatud keskaegseid usutavasid. Maailma kultuuri absoluutsed hällid Süüria ja Iraak on kodusõdades ja konfliktides laostunud. Kuidas siia pilti asetub tänapäevane Egiptus? 2011. aastal riiki tabanud Araabia kevad viis võimult üle 30 aasta riiki raudses haardes hoidnud Hosni Mubaraki, tõi esimeste vabade valimiste tulemusel riigitüüri juurde äärmuslikuma
Hosni Mubaraki põlenud peakontor Kairos
islamistliku kallutatusega Moslemivennaskonna, kelle tegevus on nüüdseks keelustatud ja kelle asemel istub presidenditoolil sõjaväelise riigipöördega sinna saanud kindral Abdel Fattah el-Sisi. Vabade valimiste tulemuste jõuga ringipööramise vastu ei tundu egiptlastel suurt midagi olevat, sest el-Sisiga ollakse üldiselt rahul, kuid vaatlejatele annab rahva vaba valiku alusel aastaks võimule tulnud Moslemisvennaskonna edu siiski ohumärgi. Veel mõni päev tagasi kutsus Egiptuse kõrgeim vaimulik Ahmed al-Tayeb riigi usuasutusi ja koole pöörama tähelepanu islami õpetuste õigsusele ja jälgima radikaalsemate mõttesuundade vältimist. Samas, leiti tervest Egiptusest koguni 866(!) ateisti, kelle ümberkoolitamisega hakatakse nüüd tegelema, sest niisama uskmatus ei ole lihtsalt mõeldav. Kairos kohatud sunniidist noormees nimega Ahmed oli meeleldi nõus jagama oma vaateid riigi tulevikust, Islamiriigi rühmituse ja Moslemivennaskonna mõjudest. Ahmedil on kõrgharidus Vana-Egiptuse ajaloo teemadel ja ta töötab lisaks põhitööle giidina. Kui enne revolutsiooni jagus talle turismigruppe kõigiks nädalapäevadeks, siis praegu leiavad tema laialdased teadmised rakendust vaid korra nädalas. Ahmed on veidi väsinud olemisega, kuuvanuse ilmakodaniku magamata isa aga elavneb kiirelt, kui teemaks tuleks tema kodumaa olevik ja tulevik.

Ainus säilinud maailmaime - Giza püramiidide kompleks
Kairot saab turismikuurortidest Hurghadast või Sharm el-Sheikist külastada tänapäeval peamiselt vaid kohalikke tuurikorraldajaid kasutades. Eesti ettevõtted viidates Välisministeeriumi hoiatusele pealinna enam tuure ei paku. Alustame päeva Egiptuse muuseumist Tahriri kurikuulsal väljakul, mis tänapäeval on turvatud rasketehnika ja armeega ning selle militaarse vaatemängu ulatus on muljetavaldav. On ka põhjust, Egiptuse muuseum on olnud juba aastakümneid maamärk, mille lähedal pomme õhates äärmuslased on proovinud endale tähelepanu võita. Kui lisada sinna 2011. aasta sündmuste käigus hukkunud sajad kohalikud, siis on tegemist äärmiselt tundliku sõlmkohaga kogu riigi arvestuses. Kuigi Ahmed on väljapeetud, pigem tagasihoidlik ja väga läänelik, armastab ka tema mõneti liialdada ja sündmustele dramaatilisust lisada. Nii saame teada, et 2011. aasta revolutsiooni käigus toimunud rüüstamistes viidi minema ligi kolmandik museaalidest, siis tõde on siiski veidi kergem – viiekümne neljast kadunud taiesest saadi nelikümmend neli kiiresti tagasi. Kuid rahvas, kes on valmis oma hindamatut pärimust sel moel
Kas valdav naistemood peagi kogu Egiptuses?
hävitama, pälvib Ahmedi sügava viha ja põlastuse. Paari aasta jooksul valmib Gizas, püramiidide lähistel uus ja kaasaegne muuseum, mis annab lootust, et maailma ajaloo seisukohalt olulised eksponaadid on edaspidi kindlamates oludes. Praegune roosa muuseumimaja on niiske ja kõle vana maja, milles 3000 aastat vanad muumiad ja taiesed ilmselt kaua ei kestaks, inimlikku lollust isegi arvestamata. Aga täna saab ühe väärtuslikuma muuseumiga maailmas tutvuda veel täies hiilguses, eelajaloolistest tööriistadest kuni vaaraode kuldaja ja mandumiseni välja. Tutanhamoni kuldne mask on kenasti alles ja pakub ajaloohuvilistele võimast elamust. Muuseumist väljudes on elamuseks ka monumendina Araabia kevadele jäetud renoveerimata Hosni Mubaraki kodupartei põlenud hiigelhoone, mis seniajani söestununa Tahriri väljakul seisab ja veriseid kuid aastast 2011 meenutab. Ahmed tutvustab seda kummalist monumenti erakordse ja varjamatu vihaga.

Lõunatund
Ahmed peab Egiptuse olukorda hetkel paremaks kui aastapäevad tagasi, kui võim oli veel Mohamed Morsi juhitud ja samas vabalt valitud äärmuslaste käes. El-Sisi võimuhaaramise kiidab heaks ka Ahmed, kelle arvates ei sobi kõik läänemaailma väärtused Lähis-Itta ja selles on tal tuline õigus. Siiski ei leia Ahmed egiptlastel endal mingit süüd tekkinud olukorras, küll aga leiab ta peamise nöörisüütajana Ameerika Ühendriigid, kelle väidetavat huvi piirkonda destabiliseerida toetab ka Zaid Hurghadast, kes väitleb kirglikult ka näiteks peade mahalõikamise teemadel ja stiilidel. ISIS-e jõhkrate sellelaadsete videote taga ei olevat üldse araablased, kuna nemad lõikavad päid minimaalseid kannatusi põhjustades ja lühikeste nugadega nüsimine ei ole korrektne. Peade eemaldamine kehadest on korduv motiiv ka muide Vana-Egiptuse joonistustel, milliseid võib ohtralt leida lugematutest templitest ja hauakambritest näiteks Luxoris või Gizas. Hakka või uskuma, et selline jõhker hukkamisviis on piirkonnale loomupärane, mitte vaid äärmusislamistide viimaste aegade meetod tähelepanu teenimiseks. Kõrvaltvaatajana tuleb Egiptuse korrakaitset siiani siiski kiita, et vaatamata ümbritsevate riikide turbulentsusele (Jeemen, Liibüa, Gaza ja Iisraeli konflikt, Süüria) on Egiptus suutnud äärmuslasi üsna edukalt ohjata. Väiksemaid pommiplahvatusi siiski toimub ja avades terrorirünnakute kronoloogia, seda ka turistide vastu, on nimekiri siiski julm. Ja siis jääbki arusaamatuks Ahmedi kriitika, miks turistid eelistavad nüüd puhkuse sihtkohana Taid või Kanaare. Õigus on Ahmedil meedia rollis sündmuste võimendamisel ja üllataval kombel saab peapesu ka Egiptuse enda meedia. Meie Kairo külastusele eelnevatel päevadel hukkab ISIS Liibüas jõhkral moel 21 Egiptuse kristlast ja Egiptus vastab pommilöökidega Liibüa põhjaosale. Turismikuurortide taevas annab olukorra tõsidusest arusaamise pidev sõjalennukite lendamine ja harjutamine. Kuigi Ahmed on sunniit, ei mõista temagi ISIS-e ja äärmuslaste teguviise ning nendib islami massilist vääriti tõlgendamist. Kus suitsu, seal pomm – tegelikult on Egiptus teelahkmel – kui tohutu rahvastiku juurdekasvuga vaene maa ei suuda tagada oma elanikele tööd ja leiba ning elatustase tulevikus pigem langeb, võib oodata kõike. Meenutagem, et hiiglaslik territoorium on praktiliselt inimtühi, 95%
Niiluse org - Egiptuse viljaait
elanikest elab vaid 5%-l riigi pindalal viljakas Niiluse orus ja deltas. See võib olla võtmekoht, misläbi on võimalik läbi tiheda naabrivalve märgata äärmusluse kasvu ja sellest võimudele kiiremini teada anda. Erinevalt inimtühjadest riikidest nagu Liibüa, Iraak või Süüria, kus ISIS-e moodi kurjamitel on võimalik märkamatult tegutseda. Seega tuleb Egiptuse uutel valitsejatel pöörata erakordset tähelepanu riigi majandusele, ekspordivõimekusele, tagada parem haridus ja hoida seeläbi rahva rahulolematust tagasi. Siinkohal tuleb mängu ka turism kui ülioluline majandusharu. Kas Egiptus nende hiiglaslike väljakutsetega segases olukorras ka toime tuleb, on enam kui kahtlane.
.
Vaatamisväärsustest on siinkohal küll vähe juttu tehtud, kuid just praegu on õige külastada seda ajaloost tiinet riiki. Giza püramiidide ümbrus on tühi, Egiptuse muuseumis puuduvad järjekorrad,
Karnaki tempel
Karnaki templis saab teha inimesteta pilte ja Kuningate orus on kohati valvurid enamuses võrreldes külalistega. Riigile iseloomulikud, kuid väga tüütud müügimehed on küll ebameeldivad, kuid ka neid tuleb mõista ja üks lisaeuro meie rahakotis ei ole murdosagi väärt seda, mis ta maksab egiptlase rahakotis. Iga turist, kes otsustab Egiptust külastada, aitab kaugemale lükata Egiptuse langemist äärmuslusse ja kes teab, seda ka vältida. Tasub olla tavapäraselt ettevaatlik, vältida rahvakogunemisi, mitte veetma ülearuseid minuteid sõjaväelaste ligiduses või kontrollpunktides (milliseid üle riigi on vist sadutuhandeid iga natukese aja tagant ning mida rünnatakse tavaliselt esimestena) ja alluma võimude korraldustele. Tavaliste inimestega suhtlemine on aga islamimaailmas väga meeldiv kogemus ja seda tasub ikka praktiseerida. Juhul kui käivitub aga halvim stsenaarium, suletakse maailmakuulsad vaatamisväärsused pikkadeks pikkadeks aastakümneteks ja vaadates ISIS-e laamendamist Mosuli muuseumis Iraagis, kaovad paljud hindamatud reliikviad võib-olla sootuks.
No comments:
Subscribe to: Posts (Atom)